Hiina, Chongqing

Chongqing ehk "topelt pidu” - just seda tähendab linna nimi tõlkes. Asudes Aasia pikima jõe Jangtse ülemjooksul, pakub linn suurepäraseid võimalusi jõekruiisideks. Chongqing on linn 3000-aastase ajalooga, olles tänapäeval Hiina suurima territooriumi ja elanike arvuga (32 miljonit) sadama- ja tööstuslinn.

Finnair on esimene lennukompanii, kes pakub otselendusid Chongqingi ja Euroopa vahel. Chongqing Jiangbei rahvusvaheline lennujaam asub 21 km linnast. Lennujaamas on kaks terminali - rahvusvaheline ja kodumaine, kusjuures viimane on tunduvalt suurem esimesest.

Chongqingi nime on linn kandnud vaid viimased 800 aastat, enne seda on linna nimeks olnud Jiangzhou, Ba Shire, Chuzhou, Yuzhou ja Gongzhou.
Peamine viis külastamaks rahvarohket, kiirelt moderniseeruvat ning väheste ajaloomälestistega Chongqingi, on astuda mööda Jangtse jõge allavoolu suunduvale praamile, mis läbib Kolme Kuru tammi, ning näiteks läbida marsruut Chongqing - Jangtse kruiis - Chengdu - Chongqing.
Chongqingist toimuvad ka otselennud Tiibetisse.

Kohalikud ei räägi inglise keelt, seega on oluline roll kehakeelel. See-eest iga kord, kui asjaolud tundusid lootusetud, ilmus nagu maa alt inglise keelt mõistev ja kõnelev inimene, kes olukorra lahendas!

Hotelli soovitame valida kindlasti linna keskuseks oleval poolsaarel - mida poolsaare tipu poole, seda parem. Kuna Finnairi tagasilend on hommikul, siis võib ööbida viimasel ööl lennujaama lähedal, kuigi ka linnast ei ole mingi probleem hommikul taksoga lennujaama jõuda.


Mida linnas külastada?

• Chaotian men - Chongqingi muuliala otse poolsaare tipus, kust väljuvad kõik kruiisid, vaateplatvormilt avaneb hea vaade.
• Luohan Si tempel hõlmab endas mitut paviljoni. Kõige kuulsam nendest on Mingi dünastia aegne luoban`ide (taassündide ahelast vabanenute) kujudega täidetud paviljon. Paviljonis on 524 elusuurust kuju - osad istuvad rahulikult, teistel on grotesksed näoilmed. Tõeliselt huvitav vaatepilt!
• Huguangi gildihoone on 300 aasta vanune hoonete kompleks.
• kaabelgondliga üle Jangtse jõe sõit annab hea ülevaate jõe massiivsusest ja elust selle ümber. Gondlini jõudmine oli omaette kogemus. Hiljem küll selgus, et see oli meie hotellile üsna lähedal, kuid meie lähenesime teisest suunast. Kuidas teha inglise keelt mitte kõnelevale hiinlasele selgeks, kuhu minna tahad? Siin tuli abiks joonistamise oskus, esimesest pildist ei saadud paraku aru, aga kui täiendasin seda veel veidi, viidi peaaegu kättpidi kohale. Ja kohale viidi sellist teed pidi, kuhu üksi poleks julgenud küll minna! Tänu sellele nägime ka Chongqingi hoopis teist palet - väikesi viletsaid hurtsikuid, kus siiski elu käis. Palju neid ilmselt sinna linna enam jäänud ei ole. Ka kuked ja kanad 32 miljoni elanikuga linnas olid üsna ootamatud.
• Ciqikou - iidne “portselani küla“, mis tegelikult on n.ö. uuesti ülesehitatud vanalinn, nägi väga ehe välja. Portselani seal enam ei valmistata, küll aga valmistatakse vanade traditsioonide järgi maiustusi ja muud söödavat. Väga huvitav oli vaadata, kuidas siidiussidest siidiniit saab. Ja päris pärlid! Neiu nagu printsess, puuris pärlitesse auke, et nendest ehteid valmistada. Muidugi ei saanud ostmata ära tulla, pealegi olid need üsna odavad.
• Kolme Mäekuru väljak - seal on Suur Rahvapalee ja selle vastas Kolme Mäekuru muuseum, milles huvitav väljapanek Jangtse äärsest elust, ajaloost ning etnilistest rahvusvähemustest ja Kolme Kuru tammi ehitamisest.
• Võidu monument (Jiefangbei) - lihtsa välimusega kellatorn, mis tähistab kommunistide võitu Guomindangi vägede üle 1949.a. Monumendi ümbruses on linna tähtsaim kaubandus- ja äripiirkond ning lai jalakäijate tänav.
• Hongya Dong - meie nimetasime seda Chongquingi disneylandiks - Bayu rahvuse traditsioonilises ehitusstiilis rajatud meelelahutuspiirkond. Hooned asuvad 13 tasandil, mille vahel saab liikuda treppide ja liftide abil. Seal on palju söögikohti ja poode ning ka turgu meenutav tänav.
• Chongqingi loomaaed, kuhu tasub minna pandasid vaatama.
  

Linnas tasub sõita taksoga, sest see on väga odav. Kui poolsaarel ringi liikuda, siis harva läheb arve üle 8 CNY (ca 1 €). Sisse istudes lööbki kohe ette 8 CNY (sisseistumis- ehk miinimumtasu), mis hakkab edasi tiksuma siis, kui 8 CNY täis sõidetud on. Metrooga sõitmine on ka väga lihtne ning väga odav. Metroos kuuleb nii hiina kui ka inglise keeles peatuste nimesid ning ümberistumise võimalusi. Samuti abistatakse piletite ostmisel. Enamustes kohtades saab maksta ainult sularahas, kaardid paljudes kohtades makstes ei tööta. Küll aga leidub linnas ATMe, mille kasutamisel saab valida ka inglise keele.

Kuhu linnast välja minna?

• reis Dazu kaljuskulptuuride juurde (300 CNY/38 €). UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv paik, kus on tuhandeid liivakivikaljusse raiutud kujusid, dateeritud 9.-13.saj. Kokku on skulptuure erinevates paikades 5000 ringis. Konfutsianismi, taoismi ja India tantristliku budismi elemente ühendavad reljeefid on hea näide nende religioonide ja filosoofiate harmoonilisest sünteesist. Kuigi enamus on usulise sisuga, kujutavad mõned ka naturalistlikult igapäevaelu. Vaatepillt on tõeliselt fantastiline! Ekskursioon ise oli puhtalt hiinakeelne, teist varianti ei õnnestunud leida, kuid sellest polnud hullu. Rahvas korjati hotellidest kokku kogunemispunkti, kus vastavalt sihtkohtadele bussidesse jagati. Hind sisaldab ka lõunasööki. Lisaks viidi meid suhteliselt väljapaistmatusse templisse (võrreldes varem nähtuga). Kuna giid inglise keelt ei rääkinud ja eestikeelses Silmaringi raamatus selle kohta sõnagi polnud, ei saanudki esiotsa teada, mis templiga tegu oli. Hiljem uurisin välja, et seal elas munk, kes nende kaljuskulptuuride loomist alustas. Peale Dazu külastust viidi veel nugade presentatsioonile, umbes nagu nõukogudeaegne kolhoosikeskuse saal, kus TV-shopi stiilis püüti meile nugasid maha müüa. Igatahes väga naljakas elamus sellise üliemotsionaalse kogemuse lõppu!
• Jangtse jõekruiis toimub jõel, mille ääres elab väidetavalt 1/3 hiinlastest. Kolme Mäekuru regioon on võrratult ilus, kõrged järsud ja rohelusse uppuvad kaljud. Kahjuks sadas terve kruiisiaja vihma, seega võib vaid ette kujutada, kui kaunis oleks see kõik veel päikesepaistes välja näinud! Reis kulmineerub maailma suurima veetammi külastusega, laev sõidab läbi 5 lüüsist, kokku ca 2-2,5h, laskudes igas lüüsis ca 22 m. Laev oli korralik, rõduga kajutit võis pigem väikeseks hotellitoaks nimetada. Reis algas õhtul kell 22:00 ja kestis kolm ööd ning kaks ja pool päeva, kui väljumise õhtut mitte arvestada. Söök ja teenindus oli heal tasemel. Kogu kruiisi vältel, kui ei olnud parajasti ekskursiooni või sööki, pakuti mitmeid tegevusi. Kõige huvitavam oli Hiina meditsiini loeng. Oli võimalik ka osaleda tai chi harjutuste tegemisel ja võtta massaaži.
• Shibao Zhai (tõlkes Kalliskivikindlus) ekskursioon. Kaljusel saarel, kuhu viib rippsild, asub klooster, mille kohale kaljusse on 1750.a. ehitatud Lanruo Dian (orhideepalee), mis ulatub väikese templi kohal kaljul 56 m kõrgusele.
• Fengjie Baidi Cheng ehk Valge Imperaatori linn - kõrgel mäel asuv templite kompleks. Seoses Kolme Kuru tammi ehitamisega on vesi niivõrd tõusnud, et nüüd on tegemist saarega. Mäelt haruldane vaade Jangtsele, kust maaliline Kolme Kuru piirkond alguse saab. Ekskursiooni mõistmiseks oleks vaja olnud eelteadmisi Hiina ajaloo kolme kuningriigi perioodist, kuigi ekskursioon oli inglisekeelne. Kuid see-eest oli huvitav, et giidiks oli kultuurirevolutsiooni ajal sinna piirkonda maatöödele küüditatud haritlase järeltulija. Siin saime ka teada, et Hiina kooliõpikutes Kultuurirevolutsioonist ei räägita.
• Shennong Stream - kõrvalpõige mudavärvisest Jangtsest mererohelisse järjest kitsenevasse Shennongi jõkke. Algul sõidetakse suhteliselt suurte jõelaevadega ja lõpus ca 12 inimest mahutavatel traditsioonilistel puust paatidel, kus on kolm sõudjat, igaühel vaid üks aer. Giid ja üks sõudjatest laulsid  kohalikku rahvalaulu. See oli tõesti Jangtse kruiisi tipphetk!
• Kolme Kuru tamm ja maailma suurim elektrijaam. Paisu ehitamist alustati 1994 ja päris lõplikult peaks valmima 2013.aastaks. Vaadata sai kõrgemalt vaateplatvormilt. Peale kruiisi lõppemist olime otsustanud sõita edasi Chengdu linna.
  

Kolme Kuru tammi lähedal on Yichangi linn ning meie Jangtse kruiis lõppes seal lõunapaiku. Chengdusse sõidu osas pidime tegema valiku öörongi ja lennuki vahel. Sai valtud viimane ja lendasime kohaliku lennufirma Sichuan Airlines'iga. Paraku oli lend alles hilsõhtul 22.35 (lennuaeg 1h 20 min) ja tuli veeta päev linnas, mille kohta ei suutnud leida mingisugustki informatsiooni. Ka siin linnas oli palju kõrgeid uusehitisi. Kaubandushuvilistele oleks siin tegevust jätkunud, kuna paar suurt ja inimtühja kaubamaja asusid väga uhke ja laia bulvari ääres. Chengdusse saabusime öösel ja meie kartus, kuidas lennujaamast linna jõuda, oli täiesti alusetu - taksondus oli väga hästi organiseeritud.

Chengduon on Sichuni provintsi pealinn. Hiina mõistes on Chengdu võrdlemisi kompaktne linn läbimõõuga 6 km, kus enamik vaatamisväärsusi asub kesklinnas. Jõudsin käia kahes templis, Sichuani ooperis ja linnast veidi väljas asuvas pandakeskuses. Wenshu Yuan tempel on Sichuani chan-budistliku sekti keskus, mis Hiinas kannab nime chan, Jaapanis zen ja on üks mahajaana budismi harusid. Tempel asutati 700.a. paiku, kuid praegused 5 peapaviljoni pärinevad Mingi ja Qingi (1368-1911) dünastiate perioodist. Ehitised on täis skulptuure, kokku ca 300 budat, hoovides asuvad pronksist viirukipõletid. Sissepääsu juures on Hiina kõrgeim rauast pagood. Templis käib aktiivne sagin ja pidev palvetamine, mis teeb õhkkonna eriti muljetavaldavaks. Ühe müstilise olendi pea hõõrumine pidi heaolu tooma, selle suutsid kohalikud meile kui umbkeelsetele siiski selgeks teha. Loodame, et mõjus! Templimüürist välaspool on mõnus aed koos tiigiga, mis on täis väikeseid kilpkonnasid. Veidi eemal asub muljetavaldav raamatukogu. Sealsamas ümbruses oli vanalinna (või uuesti ehitatud) osa kaubanduse ja teemajadega. Teemajad ja meeldivad aiad ongi Chengdu kaubamärk. Teemajas sai koos kohalikega aega veedetud ja aedades kohalike linnaelanike võimlemist ja tantsutunde vaadatud.

918.a. surnud keisri Yong Lingi haud tuli 1942.a. väljakaevamiste käigus välja ning on nüüd vaatamiseks avatud. Gingyang Gong (Rohelise Kitse palee) on 9.saj. asutatud ning Chengdu tähtsaim taoistlik tempel. Praegused ehitised on peamiselt pärit Qing'i dünastia (1644-1911) ajast. Sichuani ooperietendus koosnes kuuest osast: kõrge tooniga laul rahvalike pillide saatel, akrobaatika, komöödia, nukuteater, varjuteater ja maskiteater. Maskide vahetamise kiirus oli tõeliselt muljetavaldav. Etendus ei toimunud ooperimajas, vaid suuremale publikule mõeldud ehitises. Enne etendust sai vaadata näitlejatele grimmi tegemist. Etenduse ajal pakuti teed, mida valati eriliselt pika tilaga pronkskannudest, mis pidid olema iseloomulikud just Chengdu teemajadele ja mida nimetatakse "tee doktoriteks". See võimaldab üsna kaugelt tilkagi maha loksutamata tasse täita. Pandakasvandusse tuleb minna hommikul, kui pandad söögi kätte saavad ja on siis tegevuses ja erksamad. Kella 10-11 vahel toodi neile veel lisamaiustusi ja siis võis paar tundi jälgida noorte pandade müramist. Vanemad rippusid lihtsalt puu otsas, seejuures puu otsa ronimine käis sama kergelt kui oraval. Lisaks tavalistele hiidpandadele olid seal veel punased pandad, kes nägid välja nagu rebased.

Sõit rongiga Chengdust Chongqingi. Rongijaam oli uus ja hiiglasuur, mitu korda suurem kui  Chongquingi rahvusvaheline lennujaam! Ja sisenemine oli samuti nagu lennujaama, kohver turvakontrollist läbi. Tegelikult tuli ka metroos kott turvakaamerast läbi lasta, kuid seal ei täheldanud turvatöötaja poolt küll erilist hoolsust või huvi koti vastu. Kui selles hiiglasuures rongijaamas nõutult tabloo ees seisime ja arutasime, kuidas edasi toimida, ilmus äkki korralikku inglise keelt rääkiv hiinlane, kes meid kättpidi kassa juurde viis, piletid ostis (esimene meile sobiv rong oli välja müüdud) ja siis ka värava ära näitas, kust rongile saab ja siis sama kähku, kui ta ilmus, oli ta ka kadunud...Rong oli väga puhas, enne väljumist pesti üle aknad ning sõidu ajal (ca 2,5 h) käidi mitu korda ka põrand üle. Kiirus oli kohati ca 160 km/h.

Söögikohtade rohkusele vaatamata oli algul üsna raske otsustada, milline oleks just see õige paik. Nii oligi esimesel korral abiks eelnevalt käinu vihje. Söögikohad on tihtipeale 2. ja ka 3. korrusel. Söökide pildid ja inglisekeelsed tõlked olid reeglina olemas, kuid teenindajad ei saanud aru ka kõige lihtsamatest väljenditest. Hinnad olid mõistlikud, välja arvatud tee, mis oli ülikallis, 35 CNY (ca 4,5 €). Hot-pot on Chonqingist pärit roog, mida ise kohapeal valmistatakse, keetes erinevaid juurvilju, liha ja nuudleid maitsestatud (tavaliselt üsna teravas) puljongis. On kohe eraldi hot-poti restoranid, kus on spetsiaalsed lauad ja anum leeme jaoks ning põleti juba sisse ehitatud. Hot-poti restorani suutsime küll valida sellise, kus olid ainult kohalikud ja ei mingit inglisekeelset menüüd ega pilte. Meie saabumine tekitas suurt elevust, aga õnneks suudeti meile siiski paberile väljatrükitud tõlge leida, muidu oleks tellimine ilmvõimatu olnud või oleks pidanud taas joonistamisoskust kasutama.


Chongqingi külastas Kai Steinberg, 2012. 
 

Lisainfo ja broneerimine Baltic Toursi puhkusereiside osakonnast.

Telefon: 740 0000, 630 0400